Trafoõli testimise meetodid

Trafoõli testimine on otsustava tähtsusega samm jõuseadmete ohutu töö tagamisel. Katsemeetodid hõlmavad mitmeid aspekte, sealhulgas füüsikalisi, keemilisi ja elektrilisi omadusi, et tagada trafoõli suurepärase jõudluse isolatsioon, soojuse hajumine ja kaare kustutamine.

Rutiinsed testimiselemendid ja vastavad meetodid

Läbilöögipinge määramine: kasutatakse trafoõli isolatsioonitugevuse hindamiseks. Kasutatakse spetsiaalset õlitopsi ja elektroodisüsteemi ning pinget suurendatakse järk-järgult ühtlases elektriväljas, kuni õliproov laguneb. Läbilöögipinge väärtus registreeritakse. Standardmeetod on GB/T 507-2002 "Isolatsiooniõli läbilöögipinge määramine". Üldiselt ei ole 110 kV ja kõrgemate seadmete puhul kasutatava õli läbilöögipinge nõue alla 40 kV.

Niiskusesisalduse määramine: niiskus vähendab oluliselt isolatsiooni jõudlust ja kiirendab õli vananemist. Karl Fischeri meetod (kulomeetriline meetod või mahumeetod) on sageli kasutatav ülitäpne meetod, mis suudab tuvastada niiskust ppm tasemel. Vastav standard on GB/T 7600-2014. Töötamise ajal kontrollitakse õli niiskusesisaldust tavaliselt alla 20–35 mg/l.

Happeväärtuse määramine: peegeldab õli oksüdatsiooniastet; liiga kõrge happesisaldus võib seadmeid korrodeerida. Õlis sisalduvad happelised ained tiitritakse kaaliumhüdroksiidi-etanooli lahusega ja tulemus väljendatakse ühikutes mgKOH/g. Asjakohased standardid on GB/T 264-1983 või SH/T 0254. Töötamise ajal ei tohiks õlihappe väärtus ületada 0,1 mgKOH/g.

Dielektriline kadudegur (tanδ): iseloomustab õliisolatsiooni kadude suurust ja on oluline näitaja õli kvaliteedi halvenemise hindamisel. Seda mõõdetakse dielektrilise kadude testeri abil teatud temperatuuri ja elektrivälja tingimustes. Asjakohane standard on GB/T 5654-2007.